Meie Lembit otsustas, et selle talve kõige lumisem päev olgu tema juubelipäeval! Nii see ka sündis!

Õnne Sulle, Lembit, veel ja veelkord!

Hommikul olid neli Tallinna venda ähmi täis - minna või mitte minna teele ukerdama. Peale jäi mõte - tagasi annab alati pöörata. Teel aga selgus, et pole hullu midagi. Ehk 7-8 autot ukerdasidki teekõrval lumes. Mitte ei saanud aru, miks. Et mitte teada saada miks, võtsime iga kord nii kümne võrra kiirust vähemaks

Sõit kulges edukalt, ähvardas liigvarajane kohalejõudmine. Tegime aega parajaks teeäärses soojas ruumis, et ... varsti veenduda - oleme puhta valesse kohta saabunud! Saabusime 40 aasta taguse mälestuse järgi K-Järvele jaama, aga näe, Lembitu firma oli 4 aasta eest hoopis Ahtme jaama kolinud. Nii me siis hoopiski hilinesime priskelt. Palume siinkohal veelkord vabandust Lembitu, meie noorema soojuse kolleegi Martin Ungeri ja Lembitu teistegi kolleegide ees. Lausa häbi on, teised olid vaeva näinud, kena laua katnud, meid oodanud ...

Allpool on pilte Lembitu juubelilt. Ka nende eest võlgneme tänu Martinile ja teistele Lembitu kolleegidele. Suures lumetuisu hirmus olime oma aparaadi hoopistükkis koju unustanud

Samuti jäi meil tuisuvangi Tiiiiiidu poolt hoolega joonistet auaadress, mille anname esialgu Sulle siinkohal üle bittidena!

Aga ... lõpp hea, kõik hea!


Prosit, Lembit!
Edasi ...

edasi -->